Aare Pilv: kaksi runoa

Matka pohjoiseen. Huhtikuun loppu (Retk põhja poole)

virossa on paikka
jonne päädyn ensi kerran elämässä.

rakvere. outo kaupunki,
kaikki kaupunginosat
sekaisin keskustassa.

vanha kaupunki, jugend, funkkis,
stalin ja lasnamäki vuorottelevat
pitkin katua, teatteri sulautuu
kulttuuritaloon,
rakennus itse ikävöi
väriä, kova sisus
muttei ulkopintaa.
teatteriportaita vastapäätä talo,
kalkkikivi ja
silikaatti kiinni toisissaan.

koko kaupunki haisee puurolle.

paluumatkalla, ruohokentän
reunalla, uudelleenkasvava, yksityisomistettu,
tekovihreä, erityisen ruohomainen ruoho,
tuottava, tekninen.

An X-File

illalla salaisissa kansioissa
oli käärme joka tuli ulos
pastorin suusta ja
söi hiiren
sitten tuli eroottinen elokuva
rakkaudesta
feministin ja kalastajan välillä
he rakastelivat
niin oudosti että vain
pyöristelivät sängyllä
kunnes putosivat
lattialle ja
olivat hermostuneita he olivat
siis nähneet monia rakkaus-
elokuvia joissa intiimeissä
kohtauksissa ollaan
kuin nälässä ja puhistaan
ja sitten revitään ja raadetaan hyvin paljon
ja huohotetaan nopeasti
lähellä mikrofonia
feministi lukee eksistentialismia
on lukenut beauvoiria se
herätti hänet kalastaja nukkuu
edelleen rauhallisesti mutta feministi
joka rakastaa häntä niin paljon enemmän
pussaa häntä poskelle ja
pukeutuu hitaasti
kalastaja ja feministi
susi ja punahilkka
tai keisarin uudet
vaatteet feministi huomaa että
naiset voivat nauttia nautinnon antamisesta
taustalla viulumusiikki jostakin
elokuvamusiikkipätkästä
mutta kun mulder hymyilee
scullyn katkeralle vitsille
se on kuin kalojen
platoninen rakkaus
eli siistiä.

--

Käännökset: Esa Mäkijärvi.

HUOM! Alkukieliset runot viroksi, käännökset tehty ruotsin kielestä.

Mai hakul (Aare Pilv)

mai hakul näotsi vastu avalat õhtupäikest, kuuma, õhk on
hakanud tihenema, kohati lõhnama, mõned tihkemad punktid
lendavad mahedalt ja tuumakalt põrisedes, võrisedes mu

kuuldekaugusest läbi, kõnnin, istun, kihisen tasakesi mõelda,
siin kuskil Poola-tagusel maal, kus on mu kodu, lahe päike
kulunud laudseinal, tunnen, et head ajad on ees. kuldnokk

figureerib vaskjalt kumava lehtimisootel puu otsas, modereerib
õhtu sordiinset vigurlikku kulgu, kaks hakki traadil peavad
meid ülalt silmas, väärutavad omi päid ja peavad suu kinni,

hallid terased silmad päikse käes selgesti siiani näha. meie ei
pea midagi. toas tuleb tukk, vajun nagu hirv sõrgupidi
samblasse, labajalad üle voodi serva välja sirutunud nagu

baleriinil, uni, juba ma näen teda, ilmub võsastikupõigust ja
kõnnib hääletult mu poole, kõrgejalgne metskits, jälgedes
häbelik hõbe, kummardab oma habrast kaela ja nuhutab midagi

mu mitteteadvuse värsketest rõsketest rohelistest puhmastest
õhtupäikesekirjus metsaaluses, napsab midagi hammastegagi,
otsekui Sina, kui vasikana nosid mu peopesast minu head lõhna

1./2./3. mai 2009
Puurmani

--

Aare Pilven blogi "pilve koht."

Kolm ligimest (Aare Pilv)

kaubamaja liftis koos
kahe teismelise plikaga, seljaga
nende poole, vaatasin läbi

klaasseina eskalaatoritel sõitvaid
inimesi. selja taga rääkis
üks plika: “need soomlased

on ju nüüd siin.
ma pean oma soome
keelt pisut üle vaatama.

mis see kass oli -
kissa või kiska?” teine
vastas: “ei tea. vist

kiska.” läksin välja. bussi-
peatuses möödusin ühest vanemas
keskeas lühemast mehest,

näost oli näha, et
ta on joodik, aga
täna olid ta üle

kõrvade ulatuvad hallinevad juuksed
korralikult kammitud. silmad korraga
nii põlesid tema punetavas

näos kui ka olid
hägususeni tuhmid, nagu üheksa-
teistkümnenda sajandi eesti

talupoegadel fotode peal.
tal oli hall pintsak
seljas, valge triiksärk

selle all, kaine päeva
riided, võimalik, et ta
oli teel mõne olulise

naise juurde, ema või
õe või laste ema
juurde. ta vaatas mulle

otsa, ei pööranud pilku
ära, ta pilgus oli
kainuse sõgedat, pingutusrohket

uljust, millega ei osanud
midagi peale hakata ei
mina ega temagi vist.

--

Aare Pilven blogi "pilve koht."

herilane (Aare Pilv)

hommikune herilane põntsub muudkui
mööda akent, ta pole ilmselt oma elu
jooksul veel klaasi näinud, oma visaduses

ei huvitu isegi minu kohvi magusatest
hõngudest, kui istun otse ta nina all
ja jälgin julmalt tema subtiilset kriisi.

paari tunni pärast on ta klaasi olemuse
selgeks õppinud - täiesti läbimatu ja
täiesti nähtamatu müstiline substants,

nüüd jalutab herilane ringi diivani
seljatoel, põrandal, aknalaual, peri-
pateetik, pea filosoofiliselt norus nagu

ikka sellel, kes on kokku puutunud elu
põhiküsimustega, ta võiks nüüd teisele
herilasele tundlaga mõtlikult akent

osutada ja põhjatu tundlikkusega ümiseda
mingi mitmetähendusliku lause, mis
teisel hinge põnevusest ja ängist kripeldama

jätab. elutarga leplikkusega kõnnib ta
papptaldrikule, mille ma tema teele ette
sean, lähen sellega õue, otse päikese kätte,

ta jääb täitsa liikumatuks, jääb eriti sügavalt
mõttesse, kombib suistega krabinal helevalget
pinda, kontemplatsioon suubub ekstaasi,

ja lennus ta ongi, uskudes ikkagi, et müstiline
“kivikõva õhk” jäigi läbimata, taipamata, et lendabki
juba tolles transtsendentsis, mille subliimse

kättesaamatuse ning subliminaalse ähvardava
külgetõmbavuse kuulutamine saab nüüdsest
tema elutööks. või aimab ta? kes teab?

3. mai 2009
Puurmani/Tartu

--

Aare Pilven blogi "pilve koht."