hommikune herilane põntsub muudkui
mööda akent, ta pole ilmselt oma elu
jooksul veel klaasi näinud, oma visaduses
ei huvitu isegi minu kohvi magusatest
hõngudest, kui istun otse ta nina all
ja jälgin julmalt tema subtiilset kriisi.
paari tunni pärast on ta klaasi olemuse
selgeks õppinud - täiesti läbimatu ja
täiesti nähtamatu müstiline substants,
nüüd jalutab herilane ringi diivani
seljatoel, põrandal, aknalaual, peri-
pateetik, pea filosoofiliselt norus nagu
ikka sellel, kes on kokku puutunud elu
põhiküsimustega, ta võiks nüüd teisele
herilasele tundlaga mõtlikult akent
osutada ja põhjatu tundlikkusega ümiseda
mingi mitmetähendusliku lause, mis
teisel hinge põnevusest ja ängist kripeldama
jätab. elutarga leplikkusega kõnnib ta
papptaldrikule, mille ma tema teele ette
sean, lähen sellega õue, otse päikese kätte,
ta jääb täitsa liikumatuks, jääb eriti sügavalt
mõttesse, kombib suistega krabinal helevalget
pinda, kontemplatsioon suubub ekstaasi,
ja lennus ta ongi, uskudes ikkagi, et müstiline
“kivikõva õhk” jäigi läbimata, taipamata, et lendabki
juba tolles transtsendentsis, mille subliimse
kättesaamatuse ning subliminaalse ähvardava
külgetõmbavuse kuulutamine saab nüüdsest
tema elutööks. või aimab ta? kes teab?
3. mai 2009
Puurmani/Tartu
--
Aare Pilven blogi "pilve koht."
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti