mai hakul näotsi vastu avalat õhtupäikest, kuuma, õhk on
hakanud tihenema, kohati lõhnama, mõned tihkemad punktid
lendavad mahedalt ja tuumakalt põrisedes, võrisedes mu
kuuldekaugusest läbi, kõnnin, istun, kihisen tasakesi mõelda,
siin kuskil Poola-tagusel maal, kus on mu kodu, lahe päike
kulunud laudseinal, tunnen, et head ajad on ees. kuldnokk
figureerib vaskjalt kumava lehtimisootel puu otsas, modereerib
õhtu sordiinset vigurlikku kulgu, kaks hakki traadil peavad
meid ülalt silmas, väärutavad omi päid ja peavad suu kinni,
hallid terased silmad päikse käes selgesti siiani näha. meie ei
pea midagi. toas tuleb tukk, vajun nagu hirv sõrgupidi
samblasse, labajalad üle voodi serva välja sirutunud nagu
baleriinil, uni, juba ma näen teda, ilmub võsastikupõigust ja
kõnnib hääletult mu poole, kõrgejalgne metskits, jälgedes
häbelik hõbe, kummardab oma habrast kaela ja nuhutab midagi
mu mitteteadvuse värsketest rõsketest rohelistest puhmastest
õhtupäikesekirjus metsaaluses, napsab midagi hammastegagi,
otsekui Sina, kui vasikana nosid mu peopesast minu head lõhna
1./2./3. mai 2009
Puurmani
--
Aare Pilven blogi "pilve koht."
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti